"Toomas Nipernaadi"
- Romaan tõi suurima tunnustuse autorile
- Idee sündis Berliinis teatritükki vaadates rütmilise elamusena, ühe mehe sammude kajana: “tam-tam-taa” meloodiana
- Hamsun, Ibsen ja Cervantes olid eeskujuks
- Koosneb seitsmest novellist
- On tõlgitud läti, vene, saksa, austria, soome, poola ja prantsuse keelde
Tekstinäide
August Gailit „Toomas Nipernaadi"
Vilistades ja trallitades läks ta mööda tolmavat teed.
Ööd viitis ta metsades, järvede ääres või jõekäärudes, päikese tõustes aga sõtkus ära tuleaseme, pildus hõõguvad tunglad laiali ning kõndis jälle edasi. Tal polnud kiiret ega sihti ning ta oli veidi iseäralik. Tihti seisatades joobus vahelduvast maastikust, aimates lindude sirinat, ise rõõmus ja lustlik. Vahel peatus mõnel järvekaldal ning rohus lebades vaatas tundide viisi valgeid pilvi kõrges sinenduses.
Ta oli pikk ning lahja, ta suured silmad olid täis rõõmu ning ta nimetas end Toomas Nipernaadiks. Uudishimulikkude pärimistele vastates naeris ta laia suuga ning rääkis, et rändavat samuti veidi ringi, et vaadata, kustpoolt maa õige lahti on. Väsides istus teeäärele, mängis kannelt ja laulis, kuid ta hääl oli kriiskav ja inetu. Tõustes vaatles kaua enese eest avanevat maastikku. Põuased nurmed tolmasid, kaugel silmapiiril tõusid põlevast soost kollased suitsupilved. Metsad sinendasid ning hõõgusid palavusest.
A. Gailit. Toomas Nipernaadi. - Tallinn: Avita, 1996, lk 30.
Vilistades ja trallitades läks ta mööda tolmavat teed.
Ööd viitis ta metsades, järvede ääres või jõekäärudes, päikese tõustes aga sõtkus ära tuleaseme, pildus hõõguvad tunglad laiali ning kõndis jälle edasi. Tal polnud kiiret ega sihti ning ta oli veidi iseäralik. Tihti seisatades joobus vahelduvast maastikust, aimates lindude sirinat, ise rõõmus ja lustlik. Vahel peatus mõnel järvekaldal ning rohus lebades vaatas tundide viisi valgeid pilvi kõrges sinenduses.
Ta oli pikk ning lahja, ta suured silmad olid täis rõõmu ning ta nimetas end Toomas Nipernaadiks. Uudishimulikkude pärimistele vastates naeris ta laia suuga ning rääkis, et rändavat samuti veidi ringi, et vaadata, kustpoolt maa õige lahti on. Väsides istus teeäärele, mängis kannelt ja laulis, kuid ta hääl oli kriiskav ja inetu. Tõustes vaatles kaua enese eest avanevat maastikku. Põuased nurmed tolmasid, kaugel silmapiiril tõusid põlevast soost kollased suitsupilved. Metsad sinendasid ning hõõgusid palavusest.
A. Gailit. Toomas Nipernaadi. - Tallinn: Avita, 1996, lk 30.
Tsitaadid teosest
- "Oma leib on ikka küla leivast magusam"
- "Igast hobusest saab koormavedaja, kuid mitte iga hobune ei vea piitsata"